Aastail 1953 - 1991 tootis LOMO tehas fotokaameraid Smena. Need olid toodetud madalate kuludega, et igapäevaste tegevuste jäädvustamine fotodena ei oleks üksikute pärusmaa, vaid taskukohane kõigile.
Minu 10. sünnipäevaks kinkisid ema ja isa mulle Smena 8M. See oli täielikult manuaalselt opereeritav ning kõike tuli ise teha - teravustamine, teravussügavus, valge tonaalsus, filmi edasikerimine jne. Taganjärgi tundub, et selleks et mingist hetkest üldse pilti saada, pidi olema õnne, aga et see oleks ka hea kvaliteediga saanud, pidi olema õnne ja kindlasti oskusi.
Emal oli ka nooruspõlves kuskil 1975 - 1978. aastate ajal Smena olnud ning fotograafia oli talle juba tuttav hobi. Sel ajal ju tuli lisaks fotoaparaadile ka kõik ilmutid, lahustid, loputusvedelikud, paberid, valgustid ja fotolabor osta. Nii me siis istusime emaga kahekesi punase lambi valguses vannitoas, lasime loetud sekundite jooksul valgusel läbi filmilindi ettenähtud suurusega paberile paista, peale mida tuli paber kasta ilmutivanni, siis puhta veega ära loputada ja kiirelt kinnitisse panna, et pilt rohkem tumedamaks ei läheks. Siis tuli pildid kuivama riputada, ilmutamata paberid mustadesse paberkottidesse valguse eest peidule panna ja olidki mälestused paberile pandud.
Mäletan, et Tartu Kaubamaja esimesel korrusel oli fototarvete osakond, kus üleval kapi otsas olid suured laborikohvrid, kõrged klaasvitriinid täis huvitavad vidinaid. See oli mu lemmikosakond, sest tundus otsast-otsani viimase aja tehnikat täis olevat. Kodus raamatukapis oli terve küpsisekarbi täis rohelises karbis fotofilme.
Mäletan, et Tartu Kaubamaja esimesel korrusel oli fototarvete osakond, kus üleval kapi otsas olid suured laborikohvrid, kõrged klaasvitriinid täis huvitavad vidinaid. See oli mu lemmikosakond, sest tundus otsast-otsani viimase aja tehnikat täis olevat. Kodus raamatukapis oli terve küpsisekarbi täis rohelises karbis fotofilme.
Samal aastal kui ma fotoaparaadi kingiks sain, tuli meie perre ka kollikoer nimega Marbel. Me vennaga olime siis ka veel väiksed ning sellest ajast on palju armsaid pilte. Üks neist on ema tehtud pilt meie suvepuhkuse ajal Kaiu järve ääres.
Hiljem sattus meie kätte üks seebikas, millega ma ülikooli ajal Šotimaal praktikal olles külastatud kohti püüdsin jäädvustada, aga film kiilus kinni. Nii polegi mul Stirlingi kindluse külastamisest ühtegi tõendit. Just, foto võib ju olla ka tõenduseks millegi toimumisest! Nii ostsingi praktikal teenitud raha eest Šotimaalt Konica filmikaamera, mis tegi tolle aja koht ülihäid pilte ning ülejäänud reis sai detailselt jäädvustatud. Selle kaameraga sai veel jäädvustatud Marbeli viimaseid eluaastaid enne kui me 2004. aasta märtsis ta magama panema olime sunnitud. Peale tema lahkumist oli minu südames aasta aega sügav lein ja edaspidise südamevalu ärahoidmiseks ei olnud tahtmist uut koera võtta. Kogu aeg oli tunne, et kohe tuleb ta käpaklõbinaga selja tagant juurde ja pistab oma nina kaenla alla pai nurudes. Aga ei tulnud.
2005. aastal tuli aga peale aastast leina äratundmine, et mis see aasta aega hingepitsitust ja tühja tunnet siis ikka ära on võrreldes nende rõõmsate aastatega, mis tal vastu pakkuda on. Nii tuligi 2005. aasta kevadel minu perre labradoritüdruk Bailey.
Tagantjärgi vaadates on koerad ja fotokaamerad minu juurde jõudnud samal ajal. Smena oli küll enne Marbelit, aga Pentaxi peegelkaamera ostu tagantlükkavaks jõuks oli küll juba täitsa teadlikult koera pildistamine. Pentax oli küll ka filmikaamera, kuid mu jaoks oli esmalt lausa uskumatu, et fotokaamera suudab ise objekti kaugust ja arvestades avast tulenevat valgust õiget säriaega arvutada. Üsna pea peale Pentaxi ostu said aga digitaalsed peegelkaamerad nagu omal ajal Smena kättesaadavaks tavakasutajaile ning 2006. aasta sügisel sain endale Canon 400D, millega pildistan tänase päevani.
