Minu nimi on Dino. Olen Jack Russeli tõugu 1 aastane koerapoiss. Elan oma perega Saksamaa ja Austria piiril Kiefersfeldenis.
Jõulude ajal läks minu pere 3 nädalaks soojale maale puhkama, aga mind jäeti maha. Minu peremehe venna pere võttis mind selleks ajaks enda juurde. Seal peres oli üks vana kääbusšnautser Nina, kes minuga mängida ei tahtnud. Ma nii väga tahtsin temaga mängida, aga tema ei tahtnud. Nii tekkisidki mul suured energia ülejäägid ja ma püüdsin seda maandada inimestel järgikäimisega. Koguaeg sain pahandada, et ma nende koera kiusan ja nendel järel käin.
Enne jõule tulid meile külalised Eestist. Nad võtsid mind mägedesse matkama kaasa ja autos juhtus see, et ma veidi oksendasin, sest ma üldse ei kannata autosõitu (ammugi siis lennusõitu). Ilm oli nii hea ja ma sain lõpuks joosta nii palju kui tahtsin. Kõndsime mägedes kokku 4 tundi ja 11 km, aga ma olin nii väike, et pidin koguaeg enda kõrgustest kividest ja kändudest üles ja alla ronima. Väsisin aga mägedes matkamisest ära. Kui nad maiustusi andsid, siis sellest jälle natukeseks jätkus energiat.
Jõululaupäeval nad võtsid mu jälle endaga matkama, aga siis tuli mul veel õnneks maja ees olles meelde, et nad kõnnivad nii palju ja mõtlesin ümber. Kiskusin täiest jõust maja ukse poole ja nad said vist aru, sest lubasid mul koju tagasi minna. Jõulu esimesel pühal nad tahtsid minna Itaalia mägedesse Dolomiitidesse. Maas oli jäide, aga nemad olid nii veendunud, et nad lähevad ja ma otsustasin ka nendega kaasa minna. See oli väga tore päev. Sain sõita autoga (see väga ei meeldinud, ma jälle oksendasin), aga siis jõudsime kohale ja seal oli värske õhk, palju lund ja päike. Sõitsime suusaliftiga üles mägedesse ja seal jalutasime lume peal ja mändide vahel, ümberringi ilusad vaated. Sõitsime veel ühe suusaliftiga ülespoole, seekord lahtise liftiga. Õnneks sain põues olla, siis nii hirmus ja jahe polnudki. Üleval tehti minust pilti.
Pärast sain nendega koos mäe otsas olevas restoranis pastat süüa, kuigi see surnud hiir, mis laua all oli, tundus palju maitsvam.
