Siiami koerad

Hoolimata budistlikust Taist, hukati seal 90ndatel aastatel ~200 koera päevas. Tänu loomaaktivistide 1998. aasta kampaaniale see lõpetati ning alates 2007. aastast on koerte registreerimine vähemalt Bangkokis kohustuslik. Kriitikute arvates tekitas see hulkuvaid koeri juurde, sest loomaomanikud ei tahtnud enda kanda võtta registreerimist ja sellega kaasnevat vaktsineerimist. Enne suurüritusi korjatakse hulkuvad koerad kokku viiakse ja viiakse varjupaikadesse. 

Pildistasin Krabi linnas Wat Kaew Korawarami templi ümber elutsevaid koeri. Koer pildil lamab templi marmorist paviljoni põrandal Budda kaitsva selja taga suure linna müra ja päikse eest varjus. Mungad söödavad neid Jumala olevusi, mitu kaussi oli templi ees maas. Hoolimata keelust sööta hulkuvaid koeri, viisin pimeduse varjus ka neile süüa ja ootasin kuni nõrgemad söönuks said.

See koer olid veidi vanem ja kogenum, mistõttu ka veidi umbusklikum - tõenäoliselt on tal kahjuks põhjust inimesi mitte usaldada. Selleks läks ikka veidi aega enne kui ta julges oma nina maha toetada ja hetkeks silma kinni lasta. Eks suurt pikka toru käes hoidev suurt huvi ülesnäitav tavapärasest heledam inimene ongi ju kahtlane.

Smokey

Kaugel külmas siberis aretasid samojeedid koera, kes aitaks söögiks vajalikku toitu hankides jahil abiks olla, aitaks kelku vedada ja põhjapõtru karjatada. Aasta aastalt on neid ka Eestis rohkem aretama hakatud.
Smokey on õrna hingega samojeedipoiss, kellele meeldib väga mängida.

Suusi

Suusi on beeži-musta kirju triibuline kass, siin-seal oranžid laigud. Ta leiti Viimsist suvilate vahel koos kahe pojaga süüa otsimas. Üks hea tädi andis neile iga päev süüa ja teavitas ka Eesti Loomakaitseseltsi sellest, et armsad kassid on koduta jäänud. Ühel päeva tuli Suusi hea tädi juurde ainult ühe pojaga, teine oli ära kadunud või oli temaga midagi halvemat juhtunud.

Suusi leidis koos pojaga endale uue kodu. Iga päevaga oli selgem, et Suusi oli kunagi kodukass olnud. Ta on viisakas kass ja on nõus tegema järeleandmisi, et ainult oma pereliikmetele meelejärgi olla. Eks oma osa on ka sellel, et ta on näinud kehvi päevi. Sellest andsid tunnistust ka tema hambad, millest mitu tuli eemaldada. Ta on nüüdseks oma pereliikmetega ära harjunud ja on suur nurrumise meister ja painorija. Võõraid inimesi ta aga siiani ei usalda. Kõige rohkem usaldab ta ja kelle kõige suurem sõber on peres elav koer.

Nublu

Augusti esimesel nädalavahetusel oli väga soe ja mõnusalt päikseline. Võrus Roosisaare silla lähistel jäi kaamera ette selline asjalik elukogenud targa pilguga koer.

Bailey

Keegi ei ütleks ära ilusatest piltidest endast ja oma perest. Tihti on aga küsimus selles, et millal neid teha. Kuidas ajastada aega, mil igaüks ennast tunneks ilusa ja valmis pildi peale minema, lootes samal ajal, et väljas pildistamisel on ka ilm ilus. Ükskord jõuab piltinikuga kokkulepitud aeg kätte ja isegi kui seesmiselt ei ole väga ilus olemise tunnet peal, tuleb ikkagi minna. Sama on ka loomadega, et meil võib olla selge idee sellest, kus ja mis positsioonis me oma looma pildistada tahaksime, siis ei pruugi loomal sama mõtet ja tunnet olla.

Kui te arvate, et mul on oma koera kaamera ette saada kerge, siis tegelikult see päris nii ei ole. Hoolimata sellest, et ta on väga kuulekas koer ja teeb soovi korral peaaegu ükskõik mida, siis on temal ka päevi, kus ta üldse ei jaga minu entusiasmi ilusate piltide saamisest. Ta võib näiteks küll soovi korral seisma jääda, et ma saaksin oma klõpsud ära teha, aga kui ta tegelikult tahaks edasi joosta ja nina heina sees ringi luusida, siis ta teeb koioti näo pähe, laseb pea alla, võtab üsna ebaloomuliku poosi sisse ning vaatab otsa oodates vabaks laskmist.

Selle pildi peal on Bailey lamama pandud, aga ilmekas pilk tekkis hoopis sellest, et juhuslik inimene jalutas taamal koeraga. Mul on tema näole sama ilmekat nägu raske tekitada, sest ta on sellest tähelepanu võitmisest juba tüdinud. Kui siis ainult suurest kondist rääkides ;)

Nii nagu inimestega, on ka loomadega, et mida vähem nad teavad, et neid pildistatakse, seda loomulikumad nad piltide peal välja näevad. See, aga nõuab rohkem aega ja lihtsalt olla laskmist, et saaks tabada loomulikult tekkivad olukordi. Siin on tabatud hetk lihtsalt kesklinnas tänavalt, kuhu koer oli jalgade puhkamiseks ennast pikutama sättinud.

Inimeste puhul ei saa pilti õnnestunuks lugeda, kui silmad kinni on ja grupipildi peal see tõenäosus kordades suureneb (sellepärast neid nii palju klõpitaksegi). Mõnikord jäävad isegi koertel silmad pilti tehes kinni. Ameerika Ühendriikides Nashville´is elav jahikoera Maddie peremees teeb oma koerast lahedaid pilte, kus Maddiel on silmad enamasti piltidel kinni. Eks loomadki ju pea silmi pilgutama.

Kokkuvõtteks - lemmikloomaga pildistamiseks tuleb võtta ekstra aega, et lasta tal olla oma loomulikus asendis tavapäraseid asju tegemas.

Dino

Minu nimi on Dino. Olen Jack Russeli tõugu 1 aastane koerapoiss. Elan oma perega Saksamaa ja Austria piiril Kiefersfeldenis.

Jõulude ajal läks minu pere 3 nädalaks soojale maale puhkama, aga mind jäeti maha. Minu peremehe venna pere võttis mind selleks ajaks enda juurde. Seal peres oli üks vana kääbusšnautser Nina, kes minuga mängida ei tahtnud. Ma nii väga tahtsin temaga mängida, aga tema ei tahtnud. Nii tekkisidki mul suured energia ülejäägid ja ma püüdsin seda maandada inimestel järgikäimisega. Koguaeg sain pahandada, et ma nende koera kiusan ja nendel järel käin.

Enne jõule tulid meile külalised Eestist. Nad võtsid mind mägedesse matkama kaasa ja autos juhtus see, et ma veidi oksendasin, sest ma üldse ei kannata autosõitu (ammugi siis lennusõitu). Ilm oli nii hea ja ma sain lõpuks joosta nii palju kui tahtsin. Kõndsime mägedes kokku 4 tundi ja 11 km, aga ma olin nii väike, et pidin koguaeg enda kõrgustest kividest ja kändudest üles ja alla ronima. Väsisin aga mägedes matkamisest ära. Kui nad maiustusi andsid, siis sellest jälle natukeseks jätkus energiat.

Jõululaupäeval nad võtsid mu jälle endaga matkama, aga siis tuli mul veel õnneks maja ees olles meelde, et nad kõnnivad nii palju ja mõtlesin ümber. Kiskusin täiest jõust maja ukse poole ja nad said vist aru, sest lubasid mul koju tagasi minna. Jõulu esimesel pühal nad tahtsid minna Itaalia mägedesse Dolomiitidesse. Maas oli jäide, aga nemad olid nii veendunud, et nad lähevad ja ma otsustasin ka nendega kaasa minna. See oli väga tore päev. Sain sõita autoga (see väga ei meeldinud, ma jälle oksendasin), aga siis jõudsime kohale ja seal oli värske õhk, palju lund ja päike. Sõitsime suusaliftiga üles mägedesse ja seal jalutasime lume peal ja mändide vahel, ümberringi ilusad vaated. Sõitsime veel ühe suusaliftiga ülespoole, seekord lahtise liftiga. Õnneks sain põues olla, siis nii hirmus ja jahe polnudki. Üleval tehti minust pilti.

Pärast sain nendega koos mäe otsas olevas restoranis pastat süüa, kuigi see surnud hiir, mis laua all oli, tundus palju maitsvam.

Bailey

Kasutasime septembri alguses Baileyga juhust, et avalikus rannas tohib koeraga käia ning vesi on ujumiseks veel soe. Ujumise juurde kuulub ka liivas enda nina koorimine.